Arvatavasti Eesti suurima õllepurgikogu omanik Margus Roosileht ei tea ka ise täpselt, kui palju tal erinevaid purke on, sest arvepidamine on kontrolli alt väljunud. «Kahe tuhande kanti peaks nende hulk vist ulatuma,» oletab kollektsionäär.

Praegu ongi Roosilehe kogu oma mahukuse tõttu mitmes kohas laiali: umbes kaheksasada purki on välja pandud Eesti õlleklubi Baltic Lasnamäel asuvas kontoris, tuhande ringis Tallinna Keskturu lähedal söögikohas Õlletorn ning mõned vedelevat tal ka kodus.

Kui Balticu klubis on purgid vaatamiseks seintele ritta seatud, siis Õlletornis on nendega paksult kaetud umbes ühe meetri laiune ja kümne meetri pikkune laealune võrk.

Eks ta õige ole: kui näiteks margi-, märgi- või õllesildikogujatel on suhteliselt lihtne oma varandus sahtlitesse või kappidesse paigutada, siis tühjad õllepurgid võtavad kõvasti ruumi. Ja kui juba selliseid ilusa väljanägemisega asju koguda, pole neid ju mõtet pööningul kastides hoida.

Enamasti peetakse õllepurkide kogumist teismeliste poiste kireks, praegu 35-aastane tallinlane Margus Roosileht alustas sellega aga alles Vene sõjaväest tulles.

«See oli 1989. aastal, kui meil hakkas rohkem liikuma välismaist kraami, kaasa arvatud purgiõlut. Mu ema töötas siis saunas ja sealt need esimesed purgid koju köögikapile tekkisid,» meenutab mees.

Esimesed tema valdusesse sattunud purgid olid veel kõvast plekist vormitud Soome Lahdenid ja Koffid. Kui neid oli kapi otsa kogunenud 15 ringis, võttis Margus Roosileht emalt kogumise üle ja kollektsioon hakkas kiiresti kasvama.

«Saja purgini jõudsin ikka väga ruttu. See oli ju selline metsik aeg, kui igaüks tõi kuskilt omal käel mingit õllemarki sisse. Praegu on valik stabiliseerunud ja enamik müügil olevaid purgiõllesid on kas kodumaised või siis ülemaailmselt tuntud brändid,» räägib Roosileht.

1990. aastate algust võibki vist pidada Eesti õllepurgikogumise tippajaks. 1990. aastate algul hakkas Margus Roosileht töö asjus käima Moskvas ja Peterburis ning sealt õllepurke kaasa tooma.

«Valik oli Eesti omaga võrreldes ikka palju suurem. Sain sealt näiteks ka Hiina ja Hongkongi purke,» imestab ta veel praegugi.

Roosileht tunnistab, et nii mõnigi kord tuli ette probleeme Vene tolliga, kes ei saanud aru, miks üks mees Eestisse tühje plekkpurke veab. «Aasiti, et tegemist on strateegilise metalli väljaveoga Venemaalt,» muigab ta.

Edasi läks kogumine sujuvalt, kuni kolm-neli aastat tagasi tekkisid probleemid purkide hoidmisega - kõik vabad seinad kodus olid purke täis. Kohta, kus kogu oma kollektsiooni eksponeerida, oli paraku väga raske leida. Pärast mitme paiga kaalumist jõudiski umbes pool varandust Õlletorni lae alla restile.

«Kui Õlletorni eelmine omanik polnud ekspositsioonist huvitatud, siis praegused omanikud haarasid mõttest kinni ning nüüdseks on sellest kujunenud üks selle paiga magneteid,» lausus Roosileht.

Õllepurke võib koguda nagu kõiki teisigi asju mitmesuguste põhimõtete järgi. Üks kogub konkreetse riigi, teine mõne sündmuse, näiteks spordivõistluse puhuks välja lastud purke, kolmas tahab aga kokku saada võimalikult erinevate riikide toodangunäidiseid.

Margus Roosileht nimetab end praegu veel kõigesööjaks: mida rohkem eri riike ja erisuguseid purke, seda parem. Kõige eksootilisemad on tema kogus näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi, Brasiilia, Hiina, Tuneesia ja Egiptuse õllepurgid. «Vähe liigub ka endiste Jugoslaavia vabariikide purke,» nendib ta. Roosilehel on üldse ligikaudu 50 riigi õllepurke, enim aga Saksamaa ja Poola omi.

Küsimusele, milline on tema kõige hinnalisem õllepurk, pole Roosilehel just lihtne vastata. «Eks need ole vist mõned kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate alguse Saksa purgid,» arvab ta.

Seda, kui palju raha ta on 15 aasta jooksul õllepurkide peale magama pannud, ei julge mees kokku arvutada. «Kõige rohkem olen ehk maksnud 20 krooni tühja purgi eest. Väga tihti olen maksnud umbes krooni purgi kohta, seda nii siin kui Venemaal,» hindab ta.

Kuigi Roosileht on ise Venemaalt ja teistest välisriikidest alati purke kaasa vedanud, peab sellise kogu muretsemiseks olema ka abiväge, tihti reisivaid «agente», näiteks mõni meremees.

«Kümme aastat oleme vahetust teinud ühe Vene kollektsionääriga. Teda huvitavad Eesti purgid, mida ta siis mööda maailma laiali saadab. Posti teel vahetasin mõnda aega purke ühe hispaanlasega,» kõneleb Roosileht. Ta on osalenud ka Poolas korraldatud Euroopa õllekollektsionääride kokkutulekul.

Oma hobi ei oska Margus Roosileht muud moodi seletada kui vastu küsida: miks üldse midagi kogutakse? «Ei ole ju tegelikult vahet, mida koguda, koguja on lihtsalt koguja!» leiab ta.

Teiste, rohkem harjumuspäraseid asju koguvate kollektsionääride negatiivset suhtumist pole Roosileht tundnud. «Kollektsionäär saab kollektsionäärist aru,» ütleb ta.

Maailmas pole haruldased ka kümnest tuhandest purgist koosnevad kogud, kuid Eesti oludes on Roosilehe kahetuhandene kollektsioon siiski märkimisväärne saavutus. «Tõsisemad kogujad, kel on tuhatkond erinevat õllepurki, saab Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel,» teab ta.

Ehkki ideaalset kohta, kus oma kogu täies hiilguses eksponeerida, pole Roosileht seni leidnud, ei kavatse ta selle hobiga veel nii pea lõpparvet teha - kahju oleks lihtsalt 15-aastasest tööst loobuda. «Üks on aga selge: oma uues korteris ma enam nendega Disneylandi tegema ei hakka,» lubab ta.

Esimene avalikkusele müügiks mõeldud purgiõlu Krueger’s Finest Beer jõudis lettidele 24. jaanuaril 1935 USA-s Virginias. Sama aasta lõpul tootis Ameerikas purgiõlut juba vähemalt 37 õlletööstust.

1935. aastast pärinev õllepurk müüdi 2003. aastal e-bay oksjonil 15 877,77 USA dollari eest.

(Sakala)

vaata lisaks:
Täna 66 aastat tagasi
Saku mehel on 150 000 õllesilti

“Eestlased vist arvavad, et soomlased on hirmus suure januga,” ütleb Tamperes elav Markku Maja viinaralli avapäeval Tallinki lipulaeva Romantika pardal. Nähtut ja kuuldut vahendab reporter Kai Kalamees.

Et oma silmaga soomlaste janu suurust näha, tuli 1. mail võtta ette ülemerereis Helsingisse. Pärnus veedetud tervisenädalalt koju sõitev Markku teatab algul silma pilgutades, et tema ei joo üldse, ja tunnistab siis kohe üles, et temal koos abikaasa Elinaga on kahe peale kaasas viis liitrit kanget alkoholi tavapärase paari pudeli asemel.

Markku puistab käisest napsusortide nimetusi ja on kursis viinakohvrite uuema moega. Ta teab sedagi, et Koskenkorva tahtis teha oma “mäyrakoira” (viieliitrine viinapakend slängis – toim), milleks alkoholimonopol Alko pole senini luba andnud.

Aga Markku on pigem teoreetik kui praktik. Kuna lõunane reis viib üle lahe võimaliku 2500 asemel vaid 500 inimest, on üsna vaikne ka laevapoe viinariiulite vahel. Hillitsetud olemisega vanemad daamid eelistavad ostukorvidesse panna likööri- ja konjakipudeleid. 80 eluaastale lähenev Aino kaugest Põhja-Soome Kemi linnast tuleb ja näitab võidukalt ette oma koti sisu. Seal on üksik miniatuurne pudel.

Masse haaravat uljast viinarallit nagu polekski. Päästeingliks osutub värvikas kümneliikmeline noortekamp, kes läheb täispangale. Tallinnast ostetud õlle- ja viinalastile lisanduvad üha uued õllekohvrid – ikka 13-14 korraga. Vilunult ehitab uje noormees “kaljakäru” külge mehe-kõrguse kastirea, mida ta hiljem transamehe osavusega läbi pikkade sadamakoridoride manööverdab. Tema on ka seltskonna kõige kainem. Teisi poisse panevad hiidkogused vaaruma.

56-aastase Timo, Jämmisjärvi väikepõllumehe saagiks langes kümme liitrit viina ja lugematu arv õllepurke. “Küll aitajaid leidub,” ei kavatse ta kõike üksi ära juua. Euroliidu vastu hääletanud Timo on praegu eluga rahul, sest Brüsselist tuleb ka toetusraha.

Päikesesäras Helsingi jätab odav Eesti viin külmaks, sest täies hoos on vappu. Linna tänavad, kaldapealsed, muruplatsid, kohvikud ja baarid on tulvil valgetes teklites igas eas pidutsejaid. Voolavad õlu, vein ja vahuvein, mis on mitu korda kallimad kui 80 kilomeetrit lõuna pool. Tuhandete meeldivalt vindiste lõõgastujate seas pole näha ühtegi politseinikku.

Üldrahvalik püha on mitmel hinnangul üheks põhjuseks, miks esimesed europäevad oodatud ostubuumi ei toonud. “Viinarallit on Soome meedia viimasel ajal palju kajastanud. Küllap hoiavad paljud alkoholireisist eemale just asja negatiivseks maalitud tausta pärast,” arvab Soome infoagentuuris STT ajakirjanikuna töötav Anneli Rõigas. Kuna Soomes on viina hind ka pärast aktsiiside langetamist kaks-kolm korda Eesti omast kõrgem, siis peaksid kasvama ka üle lahe tassitavad kogused. Aastaid on paljud Soome töötud elatanud end Tallinnast viinavedamisega, mida suured hinnavahed hästi võimaldavad. Nüüd näitab aeg, kas Eestist saab soomlaste viinaköök või mitte.

Vaatamata teadetele viinaralli ärajäämisest, vedasid Soome ostuturistid laupäeval Tallinna sadamast veidi eemal kärudega kümneid liitreid alkoholi inimese kohta.

Sadamaterminali ees võis täheldada kampa teismelisi, kelle pagasist paistis viis kuni kümme liitrit Saaremaa viina. Ehkki Sadamarketi viinapoest kinnitati, et mingit erilist hullust pole märgata, jättis paar kvartalit eemal paiknev Liviko alkoholikauplus Mere puiesteel sootuks teise mulje. Müüja kinnitusel pole tema sellise ostutempoga päeva veel näinud. “Vahepeal ei mahtunud kõik ostjad poodi ära,” ütles ta.

Tema sõnul ostsid turistid alkoholi pea enda kehakaalu jagu, vedades kaupa 130-kroonise käruga, mida müüdi sealsamas. Hästi läksid kõik müügiartiklid, kinnitas Liviko poe müüja.

Rekordipüstitajaks jäi klient, kes ostis korraga 20 korda 24 õlut pluss paar resti Gin Long Drinki ja veel mõningaid jooke.

(Eesti Päevaleht)

ESIMESED JANUSED SOOMLASED HAARASID VÕIDU VIINAKOHVREID
05.05.2004

Laupäeva hommikul (01.05 EBG) Tallinna poodidesse laiali hargnenud januste põhjanaabrite ahelik üritas, kuid ei suutnud murda õlle- ja viinakohvritest müüre, mille kauplejad nende teele olid püstitanud.

Maasikaliköör läigatab päikeses, kui keskealine härrasmees Tallinna reisisadama ees tuttavale suunda osutab. Lapik pudel on täna teenäitamiseks parim, sest enamikul 1. mail siia saabunuist mõlgub mõtteis vabalt piire ületava alkoholi hankimine.

Juba vilksatavad A-terminali uste vahelt kümme pudelit mahutavad Viru Valge kohvrid kirjaga «Viron ensimmäinen vodka». Esimeste seas koduteele asutanud Lääne-Soomest Varkanolt pärit mehed tahavad ostu veel samal õhtul ära proovida – 200 liitrist kõnniteele laotud viinast ja 400 liitrist õllest peaks nende hinnangul paariks nädalaks piisama.

Pealinna poed on läinud ELi üleöö – pudenevatest suhkrukottidest ja soolapakkidest jäänud valged sabad on kassade juurest koristatud, asemele aga kasvanud õlle- ja viinamüürid. Sadama Citymarketi «pahede seina» on laotud nii 40- kui 80-kraadilisi «kive». Sekka meetrite kaupa tuttavaid õllekohvreid ja sigaretiplokke.

Kahel pool müüri jalutavad huvilised ei tea valida – kas võtta 80-kraadist päikeseloojangu värvides Saaremaa viina või poole lahjemat tuulikusildiga leotist. Kirjad pappkohvritel on nagu kõrgem matemaatika. Kui õllekohvri võrrandi 24 x 33 cl / 5,2% vol – lahendamine on varasemast tuttav, siis viinakastide tehe 10 x 0,5 l / 40% vol tahab veel harjumist.

Helsingist tulnud pereema Anitta Lappalainen ütleb, et nende seltskond võtab viis liitrit väkevä’t ja sama palju õlut nina peale. Jook peab kuluma tõsise töö juurde, sest mökki (suvila – toim.) on vaja remontida. Suvel tullakse uue laari järele.

Jouko ja Jorma uurivad nõutult riiuleid, kuid ei kiirusta valima. Kõigepealt tuleb ostetud stardipaketiga ehk õlleresti ja paari lapiku viskipudeliga teha kauaoodatud Viru-retk. «Homme on ka päev,» loodab Jouko.

Mööda jalutavatel Rootsi prouadel on aga poekärus lisaks kolme-nelja-aastasele poisipõnnile ka Jägermeister ja likööripudel.

Kui soomlased tunnevad peaasjalikult huvi uues kuues reisikottide vastu, mis on rahvasuus juba märankoira’ks ehk taksiks ristitud, siis eestlased uudistavad viinavirna juurde kuhjatud soomlaste lemmikjoogi salmiaagi pudeleid. Ühistöö vili – Soomes Newalko Oy-s tehtud ja Eestis Remedias pudeldatud liköör – laseb ka meie mammidel keelepaelad valla ja paneb mõnedki kiitma.

Likööri degustatsiooniga tegelevad Risto Halonen ja Petteri Närä ütlevad, et kundede tänane sagimine on tavapärasest vilkam.

Halonen on näinud juba seltskonda, kes sikutas poesaalist tänavale koguni neli tihedalt täis laotud alkoholikäru. «Neil pidid korraga pulmad ja veel mitmed tähtpäevad olema,» vahendab Halonen.

Kui suuremal osal alkorändureist tuleb loota oma õlgade ja tugeva käru peale, siis mõned on asja suurejoonelisemalt ette võtnud. Citymarketi parklas laotakse parasjagu ühe auto pakiruum triiki täis.

Pekka ja Reijo ütlevad, et on küll suur last, aga nende sõpruskonnas on ka kõik suured mehed. Janused kaveri’d ootavad teispool lahte. Vaja on ära pidada ka ristjatsed ja sünnipäevad. «Teeme aasta läbi tööd, siis tuleme taas,» lubavad mehed.

Kui väikestes poodides on viinaralli silmaga näha, siis enamik januseid «lahustub» suurte poodide peale ära. Sadama Citymarketi juhataja Lea Sinik ütleb, et ostjate arvu poolest tundus laupäev esiti tavaline, õhtuks oli aga selge, et peamiselt õlle- ja veinihuvilised olid alkoholiosakonna tavaläbimüügi kahekordistanud.

Prisma keti kaubandusdirektor Janne Lihavainen ütleb, et nende pood pani esimest korda muidu riiulilt müüdava kange alkoholi põrandale. «Mõtlesime, et teeme müügisaali töötajate töö efektiivsemaks,» räägib Lihavainen. Mees muheleb küsimuse peale, kuidas kaup läks, kuid arve ei taha öelda.

Mere puiestee Liviko esinduspoe müüja Andres Veeber ütleb naerusui, et paremini enam ei saagi minna. Hommik algas Livikos järjekorraga, mis ulatus pikalt tänavale, ka päeva jooksul tuleb turvajal saali pääsejate hulka reguleerida.

«Rahvast on tavalisest poole rohkem, müük on aga kolmekordne, sellist pole varem olnud,» räägib Veeber.

Enamik Liviko kundedest on küll soomlased, aga neile pakuvad konkurentsi kallimaid jooke haaravad rootslased ja norrakad. Soomlaste suhtelise vähesuse panevad kaupmehed eelmise õhtu vappu-peo arvele.

Jarmo Hirvonen klõpsutab oma Viru Valge ja Saku-kastidega koormatud perest mälestuspilte. Tema lähedal reisisadama ees pingil läidab kuldnööpidega kuues mees õhtupäikeses sigarillo. Matka-Ärra OY omanik ja reisikorraldaja Reijo Järvinen peab kokku korjama oma hoolealused – kolm bussitäit Pärnus käinud terviseturiste.

Järvinen ei usu, et kogu Soome rahvas nagu üks mees lähipäevil alkoholi-palverännakule siirduks. «Paar esimest nädalat on rohkem rahvast,» pakub Järvinen. «Siis harjuvad kõik ära.»

(Postimees)

«ME, SOOMLASED, OLEME LÕBUS RAHVAS!»
05.05.2004

Ehkki 1. maist võivad põhjanaabrid Eestist koju vedada nii palju alkoholi kui hing ihaldab, sõitsid laevad üle lahe tagasi pooltühjalt. Ja valge viina asemel eelistasid soomlased kaasa tarida õlut ja siidrit.

Soomes ollakse kaljukindlalt veendunud, et Eesti ühinemine Euroopa Liiduga tekitab Soomele suuri probleeme. Peamiselt puudutab see alkoholikogust, mille soomlased eeldatavalt kodumaale veavad. Ajalehe The Baltic Guide teatel peab justiitsminister Johannes Koskinen ohuks hiiglaslike varude soetamist. Päratu hulga alkoholi hoidmine eluhoonetes suurendab tema arvates ka muid riske, näiteks tuleohtu.

Vähemalt esialgu saab justiitsminister rahulikult magada: laupäeval Soome viidud kogused jäid üsna tagasihoidlikuks.

Laupäeva keskpäeval voorib rahvast sadama ümbruses nagu puhkepäeviti ikka. Ainus vahe on see, et põhjanaabritel on näpu otsas või käru peale laotud kirevad viina- või õllekohvrid. Kuid oodatud massilist viina- ja õllevedu pole.

Mere puiestee Liviko poe ees pakib ontlik vanahärra äsjaostetud likööripudeleid ümber. Ikka kilekotist välja ja sups-sups hellalt nahkkohvrisse, mis kõnniteele laiali laotatud.

Merekeskuse alkoholipoe juhataja on veidi ebalev. Viina ostetakse?

«No... ikka ostavad.» Juhataja hääl pole just väga optimistlik, ent ta lisab kohe lootusrikkalt: «Vara ju ka veel, kohe tuleb laev sisse, küll nad jõuavad osta!»

Sadamarketi viinapood on kangemat kraami igaks juhuks nii kõvasti varunud, et kastid ummistavad lausa kaubakeskuse vahekäike. Soome televisioon võtab samal ajal ühelt kaasmaalaselt intervjuud. Et kui palju ostsite ja kui palju veel kavatsete osta.

Tegelikult ongi 1. mai rohkem ajakirjanduse suurpäev. Sadamas on ootusrikkalt valvel kõik suuremate ajalehtede esindajad. Et sõita Soome, et kurikuulsat viinarallit jäädvustada. Kuid viinarallist jääb asi kaugele, pigem võiks 1. maid nimetada õlleralliks ja just Saaremaa õlleralliks, sest populaarseim kaasaostetud kaup on Saaremaa Tuulik.

Fotograaf näitab piiri peal ID-kaarti (pass on tal igaks juhuks ka kaasas) ja saab pikemata läbi.

Tallinki lumivalge reisilaev Romantika lahkub sadamast kell pool kaks pooltühjana. Laeva intendant Kai räägib, et pardal on vaid veidi üle 500 reisija, samas kui kohti on 2500. «Tavaliselt on laupäeviti rahvast rohkem ja näiteks reedel oli laev rohkem täis,» lisab ta.

Üsna nutuselt tühjana saabus Helsingisse sama päeva õhtul ka Meloodia, mille 1600 reisijakohast oli täidetud vaid paarsada.

Romantika laevamuusik Tiit imestab samuti inimeste vähesuse üle. «Teate, isegi Bingo mäng jäi ära! (Soomlased on suured Bingo sõbrad.) Ja kui see ka ära jääb, on ikka midagi väga valesti,» muigab ta, «aga soomlastel ju endal suur püha, vappu, eks nad pidutsesid rohkem kodus.»

6. korruse ööklubis Starlight Palace võtab bänd tuurid üles. Valss, tango, rumba. Esimesed tantsijad liuglevad üle põranda. Olgu päev või öö, soomlane tantsib ikka!

Laevakaupluses uuritakse samal ajal hoolega hindu. Saku Originaal, 24 purki kastis: 15.50 eurot. Saaremaa Tuulik: 15.50 eurot. Koskenkorva Viina 12liitrine kast 137.70 eurot. (Soomes näiteks maksab sama kogus 244.80 eurot.)

Ja siis pannakse pood kinni, sest laev on jõudnud Soome vetesse ja enam alkoholi ja tubakatooteid müüa ei tohi.

Ehkki laeva intendant ütles, et põhjanaabrid peaksid asjaga kursis olema, marsib hallipäine vanaproua poe manu. «Herra jumala!» lööb ta kaks kätt kokku. Kuuldes ajakirjanikult, et nüüd on Eesti ju kah Euroopa Liidus ja sel põhjusel siis see muutus, ahhetab ta veel kord. «Tahtsin suitsu kaasa osta, no mis nüüd saab, mis ma teen...» kaebleb soomlanna.

Punase jakiga noormees troonib suure Koskenkorva viinakasti otsas. Ta ei lahku sellest hetkekski.

Väsinud moega ja nokastanud noormees üritab samal ajal ajakirjanikule selgeks teha, et: «Meie, soomlased, oleme lõbus rahvas. Laulda oskame ja tööd teha oskame ja kui vaja, ka juua oskame.»

Tallink on ülitäpne, enne poolt viit, laeva ametlikku saabumisaega uksi ei avata. Põhjanaabritest vanahärrad-prouad seisavad oma kompsudega rahumeelselt koridoris. Viskavad nalja. «Laske meid, hulle soomlasi, ometi laevalt maha!» naerab musta kampsuniga proua.

Soome piirivalvur on sõbralikkus ise. Keerutab piltniku ID-kaarti paar sekundit näpu vahel (natuke harjumatu dokument ju) ja lubab mehel edasi minna.

Ei mingeid küsimusi: miks te tulete? kas raha on kaasas? Vaid sõbralik meeldetuletus: «Teil lõpeb juulis passi kehtivusaeg.» Kõik. Tervetuloa!

Eesti fotograafid võtavad Läänesadama hoone välisukse ees valvesse: kes saab parima foto laevalt mahakiirustavatest viinarallitajatest! Sadamahoone juurde sõpradele vastu tulnud volberdajatest noortekamp tervitab iga saabujat täiest kõrist: «Tere tulemast tervelt tagasi! Elagu Soome ja soomlased!» Ja õllepudelid kõlksuvad kokku. Et mõni pudel asfaldile kildudeks puruneb, sest pole hullu.

Punase jakiga noormees on oma väsinud tüdruku suurde ratastega ostukorvi viinakasti otsa upitanud. Väsitav reis oli.

Hilisõhtul Tallinnas uurib taksojuht, kuidas siis nüüd uuel euroliidu ajal kah reisida oli.

«Ma sõitsin kah varem tihti Soome vahet. Ja puistati mind piiri peal, oi, kuidas puistati!»

(SL Õhtuleht)

VIINARALLIT EI TULNUD
05.05.2004

Ootustele vaatamata soomlased mai algul Eesti odava viina peale hulluks ei läinud, kuid mõningane huvitõus siinsete alkoholilettide vastu oli siiski tajutav. Laupäeva lõuna paiku vedasid üksikud soomlased Vergi poest oma paatide poole õllekarpe ja mõnda viinapudelit.

Loviisast tulnud põhjanaabrid ütlesid, et tulid esialgu hindadega tutvuma. Üks neist, Ben Henriksson, rõhutas, et ei tulnud eesmärgiga kaupa kokku osta, vaid lihtsalt imeilusal kevadpäeval ringi vaatama. Tänavu oli ta Eestis juba viiendat korda.

“Olen eriti rahul,” lisas temaga kaasas olnud joviaalses meeleolus Stefan Sonström, kes kiitis head odavat võimalust lähedal külas käia. Loviisast jõudis üheksaliikmeline seltskond kohale paari tunniga.

Vergi sadama üks omanikke Olev Puldre ütles, et läks nii, nagu tema arvas: “Ei mingit paanikat, sommid ütlesid, et kokku ei osta midagi, kui vaja, tulevad siia uuesti.”

Puldre viitas ka Soome tolliseadustele, mille järgi ei tohi viia rohkem alkoholi üle piiri, kui suudetakse ise tarbida. Kahtluste korral võidakse kogus konfiskeerida.

“Meie müüsime täpselt nagu eelnevatel aastatel, igaüks võttis enda jaoks kaasa oma õllekohvri ja viinapudeli,” rääkis Puldre. “Nad tulid rohkem sellepärast, et meid tervitada Euroopa Liidu puhul, et nüüd on veelgi lihtsam siia tulla.”

Viru piirivalverajooni ülem kapten Igor Sasko ütles, et uutes tingimustes piisab soomlastel piirivalvurile vaid oma passi näitamisest, mingit arvutisse registreerimist enam ei ole.

“Rahulik ja probleemideta,” iseloomustas Sasko esimest nädalavahetust Euroopa Liitu kuuluvas Vergis.

Esimene alus tuli Vergi sadamasse tänavu sisse 28. aprillil ja lahkus 1. mail. Mullu saabus esimene külaline meritsi siia 15. mail, tunamullu aga juba 15. aprillil.

Kokku oli Vergi sadamas läinud nädalavahetusel paarkümmend Soomest tulnud meresõidukit.

(Virumaa teataja)

vaata lisaks:
Soome vetes lõpeb viina- ja suitsumüük
Juhtkiri: Alkoliit tuleb
Tallink: viinaralli on müüt

Alkohol on väike osa täisealise inimese elust. Alkoholi tarbitakse peamiselt seoses mõne pidupäevaga. Kõlisevad shampuseklaasid on lahutamatuks kaaslaseks, kui me juubilari terviseks toosti ütleme; rõõmsaks tunnistajaks, kui kaks noort inimest üksteisele armastust ja truudust kinnitavad. Miks siis meie alkoholipoliitika teeb alkoholist midagi räpast ja rõvedat, mis korraliku inimese eluviisi juurde ei kuulu? Ja just nimelt seadused, mitte see hulk inimesi, kes tõesti alkoholi juues kaotavad igasuguse enesekontrolli.

30. aprill on alati olnud pidupäev, langedes Tartus kokku tudengipäevadega. Volbriöö on üks rõõmsamaid sündmusi. Tudengid näitavad terve nädala jooksul, mis asi see Tartu vaim õieti on. Miks mina tudengina ei saanud volbriööl olla vaba ja rõõmus, vaid tundsin end parandamatu alkohoolikuna?

Seadus keelab alkoholi tarbimise avalikus kohas, kuid kas selliste pidupäevade puhul ei saaks teha erandit? Mitte kehtestada naeruväärseid piiranguid, mida keegi ei järgi. Nägin isiklikult, kuidas politsei raiskas aega täiesti korralike ja rahulike täisealiste peale, keelates neil plastiktopsist õlut rüübata. Sel ajal jäid korravalvuritel kahe silma vahele vaevalt nelja-viieteistaastased lapsed, kes segamatult paar sammu eemal viina lahjendasid. Küllap oksendas neist vähemalt kolmveerand hiljem tänaval ja mõni pildus kindlasti katki paar klaaspudelit.

Tuhandete inimeste hulgas, kes volbriööl Emajõel kontserti nautisid, oli enamikul käes siidri- või õlletops, mida muidugi hoolsalt peideti. Tunnistan, et rüüpasin isegi õlut, kuid viskasin selle poolikuna minema, kuna tundsin end alandatuna, et pean varjama, et pidupäeval õlut juua tahan.

Alkoholita olemine ei ole minu jaoks probleem, kuid tekib küsimus, millal siis, kui mitte pidupäeval. Kas sellega piirame joomist noorte hulgas? Noored ju näevad ise ka, et kõik joovad, ainult et salaja. Tunnistan, et Eestis on alaealiste alkoholitarbimine ning joobes sooritatud kuriteod ja autoõnnetused suur probleem, kuid praegu tundub, et läheme lihtsamat ja kasutumat teed, piirates alkoholitarbimist pidupäevadel ning täiskasvanute hulgas, mistõttu jääb tähelepanuta põhimure.

(Postimees)

vaata lisaks:
Enamik linlastest pooldab öise alkoholimüügi piiramist
Kommentaar: Keda te petate?
Head jalgrattaleiutamist
Viinalembus suretab eestlased välja
Tänavune jaaniöö võib saada viinavabaks
Öösel enam viina ei saa?
Vägijookide ostule üle riigi kriips peale
Öise alkoholimüügi kohta on arvamust avaldanud 531 inimest
Sõida kaine peaga

Kuigi kaupmehed hirmutavad ostjaid laupäevast kasvavate hindadega, arvavad spetsialistid, et enamiku põhitoiduse hindu pole tarvis kergitada.

SL Õhtuleht fikseeris eilehommikuse seisuga (01.05 EBG) sadama Citymarketis paljude toiduainete hinnad. Palusime antud kauba tootjal hinnata, kui palju tema toode võiks maksta 1. juunil. Lisaks ennustavad uusi hindu sotsiaaldemokraadist põllumees Ivari Padar, kelle esialgse hinnangu kohaselt pole enamiku kaupade hindu põhjust tõsta, ning euroteavitaja Paavo Palk ja euroskeptikust reformierakondlane Igor Gräzin.

. . . Õlle hind jääb samaks?

9 krooni 50 senti maksva pooleliitrise Saku Originaali puhul Padar hinnatõusu ei näe.

Saku õlletehase avalike suhete juhi Kristina Seimanni sõnul pole plaanis kauba väljamüügihinda kergitada.

Palk: «Pakun 8.90.»

Gräzin: «Ennustaks 13 krooni pudel.» . . .

(lühendatult SL Õhtuleht)

vaata lisaks:
Kui palju teie pakutav kaup euroliidus kallimaks läheb?
E2 Luhamaa-Tallinna maantee eurooplaste ootel
Juhtkiri: Euroliidu hinnahirmud

Enne Disel, nüüd Saku Originaal. Mehed ei nuta ja jäävad alati meesteks, seda muidugi juhul, kui eelnimetet humalajooke tarbivad.

Selleks ei pea veel feminist olema, et iseenesest hästi teostatud, aga ainult meestele orienteeritud reklaamide pärast end puudutatuna tunda. Mulle isiklikult meeldivad mõlemad reklaamid, nupukaid ja hästi teostatud klippe on õhtuse filmi pauside ajal meeldiv vaadata. Häirib aga tõik, et ilmselgelt ei ole need õlled mulle suunatud tooted, olgu ma kui tahes suur õllesõber. Need on mõeldud ainult ja eksklusiivselt vähem kui poole Eesti elanikkonnast moodustavatele meestele. Või peaks Jan Uuspõllu meisterlikult kehastatud “tõelise mehe” moondumisest järeldama, et meestele just ei tohi reklaamitud leotist joota, muidu saab neist mats?

Täpselt samamoodi häirivad mind pesupulbrireklaamid, millest järeldub, nagu tegeleks pesuga ainult naised (ei tea, mida geipaarid või vallalised mehed oma riietega küll teevad). Reklaamid, mis kommunikeerivad ja propageerivad iganenud stereotüüpi soorollidest, on ajast ja arust.

(Eesti Päevaleht)

vaata lisaks:
Meediaarvustus: Räägi inimkeeli!
Vaadates võib ka valus olla

Kaubamärgiregistri andmetel on Saku Õlletehas esitanud patendiametile kaubamärgi registreerimise taotluse nisuõllele nimega “Saku Valge”. Kas tehas mainitud õlut tootma hakkab, pole teada? Igal juhul oleks see tõelistele õllesõpradele üks tore kingitus:

Registreerimistaotluse number: M200400474
Taotluse esitamise kuupäev 05.04.2004
Taotleja: Saku Õlletehase AS
Staatus: Menetluses
Kaubamärk: Saku Valge Nisuõlu-Weissbier

NB! Klõpsa ülal asuval väikesel pildil, et näha eeldatavat Saku nisuõlle silti >>

Veel eeldatavaid uusi (suviseid) õllemarke:

Registreerimistaotluse number: M200400519
Taotluse esitamise kuupäev: 13.04.2004
Taotleja: Saku Õlletehase AS
Staatus: Menetluses
Kaubamärk: Presidendi Orden Kuldne Hele Eripruul

Registreerimistaotluse number: M200400547
Taotluse esitamise kuupäev: 15.04.2004
Taotleja: AS Nigula Õlu
Staatus: Menetluses
Kaubamärk: Karu Laks

TÄIENDUS!
06.05.2004

Nisuõlut asub alkoholiregistri andmetel Saku Õlletehase tellimusel tootma siiski Leedu sõsartehas UAB Svyturys-Utenos Alus. 

(EBG)

vaata lisaks:
Eesti Patendiamet
Alkoholiregister

Õllelageri tunnuslause “PARIM PIDU LINNAS” garanteerib mõnusa peo iga ilmaga, sest kõigi ilmakapriiside eest oleme kaitstud. Pikad õllelauad kahes suures hallis on parim koht sõpradega kohtumiseks. Suurema seltskonnaga tulles soovitame eelnevalt broneerida lausa oma laua.

Õllelageri territooriumile paigutame suured videoekraanid, mis võimaldavad kuumemaid sündmusi jälgida samaaegselt mõlemas hallis.

Ja muidugi õlu... Nagu alati, on teda ohtralt ja parimas headuses. Eesti õlletootjad ja maaletoojad esitlevad traditsiooniliselt algava hooaja uudistooteid.

Toimumise aeg:
Reede, 14. mai kell 18.00 - 02.00
Laupäev, 15. mai kell 18.00 - 02.00

vaata lisaks: 
Õllelager 2004